Jõululuuletused

Jõuluööl on vaikne, pime,
sellel imelisel ööl,
Ikka juhtuda võib ime.
Sellel ööl on inglid tööl.

Jõuluööl võib näiteks tulla
nagu ahjust värske kringel
sulle ootamatult külla
päris ehtne taevaingel.

Juhtus nii, et enne pühi
oli mõni suss veel tühi.
See, kes sinna kinke ladus,
Kuhugile ära kadus.

Lapsed, ärge pange maha
sussi sooja ahju taha.
Jätke sussid lagedale,
oma ukse lähedale.

Ühte sussi, ahjusooja,
päkapikul silm läks looja.
Magas seal ja kratsis kõhtu,
kuni saabus jõuluõhtu.

Nägi sussisoojas unes
päkapikk, et sumab unes,
piparkoogi kausi taha
paneb kingikoti maha.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule-
tema koduks on vaikne ja lumine laas,
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tuled,
inglijuustena lumised karrad on maas.

Ainult metsloomad kuuske kuldehetes nägid-
täheoksi ja latva, kus helendas kuu.
Jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid,
sai tast linnu ja orava kinkidepuu...

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind,
või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une-
läbi unenäo varjab ja soojendab sind.

Kust jõuluvana küll teab,
kas lapsed on olnud head?
Kas on nad ema aidanud,
kas on nad kassi paitanud?

Kas laps on olnud virk ja kraps
või mõnel koolis saadud kaks?
Kes sussi sisse komi toob,
ja kingiks täpselt lapse soov?

Tean, päkapikk on see
kes jõulu eel meil luuret teeb.

Ühel metsalagendikul kord
elas noor kuusekene –lord.
Seisis seal nii kurvakene , morn,
See väike kuusekene –lord.

Äkki kuulis ta kellade kuma,
midagi hinges lõi helisema.
Kuhugi kadus kurbus ta hingest,
ei hoolinud enam ta tuulestki vingest,
raputas okstelt lume nii paksu,
rõõmsana võttis jõulud vastu.