Enda järel jõuluvana suleb värava,
tuppa jäävad kuuse juurde silmad särama.
Põhjamaale põhjapõder kiirelt saani veab,
terveks aastaks ootama jääb jõuluvana seal.
Kodus aga kuuse juures istub pere veel,
istub terve õhtu, kõigil rahulik on meel.
Uude päeva jõuluõhtu oma sammud seab,
viimne küünal kustumas on kuuseoksa peal.
Enda järel jõuluvana sulgeb värava,
tuppa jäävad kuuse juurde silmad särama.
Jõuluvanal käia pikk on tee,
tuleb kaugelt –teada see.
Päkapikud habemikud
tema kõrval timbivad,
rõõmu, maiustusi, meile kingivad.
Kummaline kellahelin kõrvus
Avan ukse ma....
Liigseid sõnu öelda pole tarvis-
minu toas on jõulu, muinasmaa.
Kuldne kuu on akna taga.
Jõuluvana veel ei maga-
ei saa sängi pugeda,
vaja kirju lugeda.
Enne tuttu ta ei lähe,
kui saab laste nimed pühe.
Sellepärast ongi tal
pea ja habe helehall.
Nimed peas, võib meile külla
jõuluvana kindlalt tulla-
hüüab kas või pimesi
meie kõigi nimesid.
Sel ööl me tunneme hella vaikust,
aeg-ajalt vaid kirikukella kaiku.
Sel ööl suurt imet
sa hoomad ja näed:
kõik metsaloomad oleks kui
ühest tõust,
sööb kiskja-hunt tallega
ühest nõust.
Sel ööl tuleb kõigile andeks anda,
on hinge sees ruumi vaid
andeks anda,
on hinge sees ruumi vaid
rõõmu kanda,
sest on ju jõulud,
on jõuluöö
ja taevas helendab
tähtedevöö.
Külm juustesse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivas levis kannikeste hõngu ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime lumes ringi
ja kirju kuusk- see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil kajas.