Meil on päkapikud käinud,
aga mina neid ei näinud,
nägin ainult kingipakke.
Nüüd ma hüppan rõõmust lakke,
tänama peab jõulutaati,
tema ju need kingid saatis!
Jõuluõhtul igal pool on rahu,
terves ilmas kuskil pole sõda.
Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
siis ei sobi üldse tülitseda.
Üle maa on valged lumelipud
Tuules tunned karget õnnesoovi.
Siis, kui paha sõna suhu kipub,
seda lihtsalt unustada proovi.
Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
ei siis sobi pilgata või laita.
ja kui teine pahuralt sind piidleb,
võta julgus kokku , teda paita!
Jõuluvana, mul on palve,
ära pane pahaks!
Kuid mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahaks.
Vend on praegu hällis vakka,
ta on minust pisem.
Seni kui ta käima hakkab,
uisutaksin ise.
Tähed kaunilt sätendavad taevas,
õhtu saabus, kell on kuus.
Isa lumest raja läbi kaevas,
ema küünlad süütas jõulupuul.
Küünlaleegist õhkas sooja valgust
kuuseokstel helkiv härmakee.
Taevarannalt uue päeva algust
meenutas meile kumav linnutee.
Oodatakse aisakella kaja,
varsti tulema peaks Jõulumees.
Täna taati tänada on vaja
selle kauni jõulutunde eest.
Nagu härmalõng või habe,
jõuluvana, on su habe,
keegi seda ju ei püga,
ega sügavamalt süga.
Oma habet veidi silu,
selles peitub jõuluilu.
Las ta olla pikk ja lai,
teen ka mina sinna pai.
Sõidab saanis ei tea kuhu,
tuul võib puhuda sul suhu.
Siis on sinu habe hall
tuule ees kui kaelasall.