Külmataat võib teha tempe,
tuisupoistel varuks vempe.
Jõuluvana sest ei hooli,
külastab ta igat kooli!
Tuleb suuskadel või reega
või siis hoopis läbi vee ta.
Hoolimata halvast ilmast
jõulukingist ei jää ilma.
Ükski suur ei väike laps,
vanaema ega paps.
Minu soov on üheks hetkeks
lumehelbeks muutuda,
et saaks valget lumepinda
hästi õrnalt puutuda,
tuulest kantud üle linna
uneöödel liikuda,
kuuseoksal täiskuuvalgel
linnu kombel kiikuda.
Küll mul oleks palju sõpru,
pilved jääks mu sünnimaaks.
Soovin vaid, et jõuluõhtu
minu sünnipäevaks saaks.
Jõuluõhtul maale langes vaikus,
aisakella helin teedel kaikus.
Jõuluvana ootel koduõu,
päkapikud kõikjal andmas nõu.
Rahutus mu südamesse puges,
tornikella helin tunde luges.
Kallis jõulupüha on ju see,
jõulutähelt saab ta valguse.
Salmidki on peas mul juba ammu,
kuulen õues jõuluvana sammu.
Miks mul süda põues valjult lööb,
jõulutähte märkan talveöös.
Taevavõlvil kaunis tulesära,
tuhandete sealt ta tunnen ära.
Tähesilm sealt teatab ikka veel -
jõululaps on meie juurde teel.
Talvelinnud sageli on riius,
vares, harakas ja varblane.
Olla lumevang, on neile priius,
nad ei lenda ära lõunasse.
Küla kisas kui nad koos kõik tulid,
toitu lootes, kolmekesi reas.
Väiksed vargad, näppajad ja sulid,
vabalt käisid inimeste seas.
Varblane sai tulla veidi varem,
tema hüppas alla aia pealt.
Harakas neist oli kõige arem,
mitu korda lendas üle sealt.
Vares võitles varblasega kaua,
iga siinse toidupala eest.
Inimene kattis neile laua,
kiiresti see leiti lume seest.
Lumel oli tuisutuju,
püüdis mulle tulla koju.
Talle meeldis minu tuba,
akna taga anus luba.
Sõber tuul ta toonud siia,
hang on kõrge üleliia.
Küünib aknaruudu alla,
uks ei lähe enam valla.
Laseksin tal tulla majja,
kui saaks lumest teha saia.
Küpsetada piparkooki,
valmistada jõulujooki.
Minu kuusk on talveunes,
valges, pehmes tehislumes.
Lumi minu toas ei sula,
põrandale veeks ei vula.
Tuska teeb mul tuule tuju,
lennates vaid pääsen koju.
Lund on tee peal terve mägi,
Jõulumees ei pääse läbi.