Pikim päkapikuringist,
hoides kinni ukselingist,
vaatas läbi lukuaugu
kohe andis stardipaugu.
Päkapikkudest siit pooled
läksid teele nagu nooled,
teisest poolest need, kes suured,
tegid akna taga luuret.
Väiksematest omajagu
otsima jäi uksepragu.
Enne, kui neid keegi nägi,
olid nemad lipsti läbi.
Lahti tehti aknapöörid,
ülalt alla lasti nöörid.
Kasutades pakivinna,
kingipakid saadi sinna.
Uurides siin laste tuba,
kiirelt tööd said tehtud juba,
kingid sussidesse kanti,
jalgadele valu anti.
Asjata ma nägin vaeva,
kõik mul oli tühi öö.
Kulutasin kallist aega,
luuletasin kogu öö.
Öine töö ei olnud tulus,
uni tallas kulmudel.
Tuul mu akna taga ulus,
kõrva tiksus seinakell.
Kas ma, taadikene, tohin
tänada sind paki eest,
luba, et ka kurku rohin
veidike sul külma eest.
Rohi on mul kuum ja kange,
tehtud mesilase meest.
Enne kui siit astud hange
soojendad ehk ennast seest.
Õhtul enne jõulupühi
vaatasin, et suss on tühi.
Öösel katsun – küll on kole,
mitte midagi ei ole!
Hommikul kui silmad avan,
panen sussidesse jalad.
Süda mul ei anna rahu,
mõtlen, miks nad siis ei mahu?
Äkitselt läks rõõmsaks meel:
sussi sees on teised veel!
Päevi lugesin lumises külas,
meie ühisel rõõmude mäel.
Oli saarikus õitsemas ülas,
kestis päikeses sillerdav päev.
Kodukünkad said jälgedest kaetud,
igat kohtumist ootamas hing.
Kas liig aeglaselt asju on aetud,
et sai katkeda sõprusering?
Miks küll kustusid süüdatud lõkked,
rohtu kasvasid kiigemäe teed?
Paika jäid aja voolavad tõkked,
elujõgede sillata veed.
Kodust jõuluöö küünalde sära
siiski vaataksin sinuga veel.
Kas ma tunneks su tuleku ära
tuisukeeristes talvisel teel?
Et su sussi teeks,
pesa jõulupäkapikk!
Seal on apelsin ja keeks,
Õun ja kommirida pikk!
Mõtteid ilusaid ja häid
toogu sulle aasta uus-
olgu sama palju neid,
nagu okkaid kuusepuus!