Jõuluvana, vaata mind,
mina veel ei tunne sind,
teen su habemele pai,
kui on valus, ütle „ai!”
Jõuluvana, ma ei oska
sulle salmi lugeda,
luba kingituse tasuks
ühel jalal hüpata.
Luba, et sul habet paitan
enne kui ma kingi saan,
ja kui sellest veel ei aita,
teisel jalal hüppan ka.
Öises taevas läheb lahti
imeline tulevärk-
tuhandeid on kirkaid tähti,
üks on nendest jõulumärk.
Tervitavad taevatähed
sõimes väikest jõululast:
„Peagi laia ilma lähed!
Tere, tere, tulemast!“
Taganevad mõtted pahad,
tahaks teha ainult head.
Käes on heade laste pühad-
seda sinagi vist tead?“
Kaunilt helisevad jõulukellad,
helli tundeid teele saates vaid.
Sädelevad koduaknad hellad,
tervitades kojuruttajaid.
Rõõm kui tulesäde tuules liigub,
püüab küünlaleegist väljuda.
Tuisuhangede peal tasa kiigub
üle härmaembes Eestimaa.
Seda helinat võid hinges kanda,
armastuseks võib ta muutuda.
Tema saatel truudusevannet anda,
unistuste huuli puutuda.
Need on igavese kella kajad,
rõõmukuulutajad üle maa.
Inimpõlve imelised ajad,
mida unustada hing ei saa.
Jõuluajal juhtuvad imed!
Kui sa just ei taha, siis ei märka,
või kui muudkui voodis pöialt imed,
siis sa imeajaks vist ei ärka. ..
Jõuluajal juhtuvad imed,
Ingleid ringleb õhutsi ja maatsi...
Piparkookidele pandi nimed-
nüüd meist keegi süüa neid ei raatsi!